Kvaliteetaeg.ee

Aktiivsus ja-tähelepanuhäire (ATH) on kõrge pärilikkusega neurobioloogiline häire.

ATH TEKKEPÕHJUSED

Bioloogilised tegurid on seotud raseduse ja sünnitusega, kesknärvisüsteemi kahjustusega nakkushaiguste põdemise tagajärjel. Riskiteguriteks on ema alkoholi ja narkootikumide tarvitamine ja suitsetamine raseduse ajal, lapse väike sünnikaal ja hapnikuvaegus sünnitusel.

Psühhosotsiaalsetest teguritest on ATH põhjustajateks turvatunde puudumine ja stiimulite vaene kasvukeskkond esimestel eluaastatel. See soodustab hüperaktiivsuse kujunemist ning halvendab häire kulgu nendel lastel, kel on olemas geneetiline eelsoodumus ATH suhtes. Samuti soodustavad geneetilise eelsoodumusega lastel häire väljakujunemist sagedased konfliktid peres, peresisene vägivald, vanemate psüühikahäired (eeskätt emal esinev depressioon, ATH vanematel).

Varasemalt on tehtud uuring 3000 lapsega 3 aasta jooksul, milles selgus, et lapsed, kes mängivad rohkem arvutimänge, on impulsiivsemad ning omasid enam tähelepanuprobleeme.

KAS ATH’D SAAB RAVIDA?

ATH’d saab kontrolli alla hoida kahel viisil: ravimitega ning psühhosotsiaalse raviga.

Medikamentoosset ravi võib alustada, kui rakendatud psühhosotsiaalse sekkumise viisid ei ole osutunud piisavalt tõhusateks lapse tegevusvõime parandamisel või samaaegselt psühhosotsiaalse abiga, kui ATH sümptomid on tugevalt väljendunud või lapsel esinevad olulised toimetulekuraskused mitmes tegevusvaldkonnas.

ATH spetsiifilises ravis kasutatakse kahte erineva toimemehhanismiga ravimite gruppi, need on kesknärvisüsteemi stimulandid (metüülfenidaat) ja selektiivseid noradrenaliini tagasihaarde inhibiitoreid (atomoksetiin).

Psühhosotsiaalne abi hõlmab:

a) vanemate ja õpetajate häire alast harimist;

b) vanemate nõustamist uute ja tõhusamate kasvatusviiside kasutusele võtmiseks, osalemist vastavates tugirühmades;

c) õppetöö korralduse ja õpikeskkonna kohandamist lapse vajadustest lähtuvalt, kooli tugiteenuste rakendamist lapse parema toimetuleku soodustamiseks koolis;

d) erinevate psühhoteraapia meetodite, nagu käitumis-, kognitiiv-käitumis-, pereteraapia rakendamist.

Psühhosotsiaalse abi erinevatest viisidest on ATH puhul kõige tulemuslikumad vanemate ja õpetajate nõustamine, vanemate tugirühmad ja õppetöö korralduse muutmine. Psühhoteraapia aitab eelkõige kaasuvate häirete ravis.

KUIDAS TOETADA LAST, KELLEL ON AKTIIVSUS- JA TÄHELEPANUHÄIRE?

– Õpeta lapsele riietumistehnikat ning osta riideid, mida on lapsel endal kerge selga panna;

– Õhtul pane lapse riided valmis sellises järjekorras, kuidas need selga peab panema;

– Sinu ootused peavad vastama lapse eale ja arengutasemele. Toeta lapse iseseisvat tegutsemist, aga mõtle ka sellele, kui palju ta vajab veel täiskasvanu abi;

– Õues käimine muuda päeva regulaarseks osaks, kuna väljas mängimine annab talle võimaluse kulutada energiat ja liikuda;

– Anna lasteaiale informatsiooni oma hüperaktiivsest lapsest;

– Jaga kasvatajale vihjeid asjadest, mis last köidavad, aitavad;

– Koosta koos lasteaiaga kirjalik tegevusplaan, kus lepitakse kokku ühised mängureeglid lapse kasvatuses ja hoius. Igapäevaseid tegevusi lasteaia ja kodu vahel on hea teada anda vihiku abil, kuhu kirjutatakse lasteaias toimunud sündmused, mitte märkused;

– Aita last sotsiaalsete kontaktide loomisel ja hoidmisel. Tee lapsega koos läbi neid sotsiaalseid olukordi. Seleta, kuidas teiste lastega suheldakse;

– Teavita last eelseisvast väljaminekust (nt külla, arsti juurde vms). Katseta ja leia oma lapsele sobiv etteteatamise aeg;

– Varu kõikideks tegevusteks piisavalt aega.